Balletimaa-ilma tipus sädelevad Jessica Lyall ja Natalia Domracheva

Tekst: MAI-LIIS PAENURM | Toimetas: HELEN KALPUS | Fotod: KAUR ILVES 16.04.2013

8. aprillil leidis Nokia Kontserdimajas aset “Maailma Balletistaaride Rahvusvahelise Gala" turnee viimane etendus – juba oli esineda jõutud Moskvas ja Helsingis. Nii mõnegi kahtleja balletiaustajaks muutnud show järel küsitles Anne & Stiil maailmakuulsaid baleriine Natalia Domrachevat ja Jessica Lyallit, kelle etteasted partnerite Francisco Lorenzo ja Noah D. Gelberiga olid õhtu ühed meeldejäävamatest.
Kõigepealt sooviksin õnne suurepärase etenduse puhul! Turnee on nüüd läbi, mis on edasised plaanid?

Jessica Lyall: Suur tänu! Meil kõigil on oma teatrid, kuhu me tagasi siirdume. Madrid juba ootab, et me koos Francisco Lorenzoga naaseks.

Natalia Domracheva: Jah, meil on kõigil koduteatrites juba uued projektid ootamas, loorberitele puhkama ei saa jääda!

Tuuritasite ringi koos tantsijatega üle kogu maailma. Mida teete teie laval teistmoodi, kui näiteks sakslased või hollandlased?

ND: Me oleme kõik erinevatest balletikoolidest pärit, sellest tulevad ikka mõned erinevused sisse, aga nii me täiendamegi üksteist. Ballett on ikka üldjoontes sama, sest see ongi see, mis meid ühendab.
Mis on Teie unistuste rollid?

JL:  (Ohkab.) Need muutuvad iga päevaga. Olen tänulik kõikide rollide eest, mida ma tantsida saan. Aga unistuste roll? Ma loodan, et see millalgi ikka tuleb, aga konkreetset ei oska küll välja tuua.

ND: Minu unistuseks on alati olnud Julia roll „Romeos ja Julias” ning see täitub kohe varsti, sest järgmisena algavadki proovid selle etenduse jaoks. Olen tõesti väga-väga õnnelik!

Kui tihti juhtub laval, et midagi läheb valesti või partner ei järgi kava ja peate improviseerima?
JL: Midagi ei pea isegi sassi minema, me vahepeal improviseerime meelega. See arendab ja viib meid edasi. Endal on ka huvitav!

ND: Improviseerime ikka pidevalt, me pole robotid: ikka vaatad jooksvalt, mida saaks parandada ja teistmoodi teha. Improviseerimise läbi õpib kohutavalt palju.

Jessica Lyall ja Francisco Lorenzo. Foto: Kaur Ilves

Kuidas on lood Teie toitumisharjumustega? Kas sööte kõike, aga teatud kogustes, või on Teil kindlad kriteeriumid, millest üle ei astu?

JL: Ma olen taimetoitlane, aga mitte oma ameti pärast. See on valik, mille ma olen enda jaoks teinud ja ma tunnen ennast nii hästi. Eks ma ikka vaatan, mida ma söön, aga seda rohkem enda enesetunde jaoks. Kui rämpstoitu süüa, siis tunnen end pärast raskelt ja väsinult – parem on seda kohe vältida! Et laval säraksin ja ära ei väsiks, söön enne igat etendust pähkleid ja kuivatatud puuvilju.

ND: Mina armastan kohutavalt liha ja ei saa selles osas Jessicaga nõustuda! Minu jaoks algab kõik väikestest portsjonitest – siis ei söö sa üle ja kaal jääb ka kontrolli alla. Mul on lihtsalt selline kokkulepe iseendaga, et alati enne etendust söön ma koogitüki või parasjagu seda, mida hing ihaldab, et laval oleksin rõõmus ja pakataksin energiast.

Ja lõpetuseks, mis on see eriline miski, mis Teid balleti juures niivõrd köidab?

ND: Kui lavale lähen, siis ma ei mõtle millegi muu, kui selle peale, mida ma teen, ja mulle meeldib seda teha.  Sa tunned ära, kui asi on õige. Samuti paneb iga tunnustus ja auhind rohkem pingutama.

JL: Balletis on nagu näitlejatelgi, et võid transformeeruda iga osaga, ja mulle meeldib vaheldus. Iga osa on erinev eelmisest ja rutiini ei teki. Samuti naudin ma kohutavalt loomeprotsessi ja iga oma tegelaskuju arendamist.